Mind köidab ruumi algimpulss.

See, kui kõik on veel lahtine, aga ruum juba avab, milline ta olla soovib. Ma näen tervikut enne, kui detailid hakkavad nõudma tähelepanu. Mitte seepärast, et detailid poleks olulised, vaid seepärast, et ilma selge mõtteta ei kanna ka kõige täpsem joon.

Ruum on seisund. Ta koondab, hajutab, tihendab, avardab. Ta võib inimest rahustada või teravdada. Parimal juhul üllatada ja ümber häälestada.

Loodus on mind õpetanud tunnetama mõõtkava ja vaikust. Seda, et jõud ei pea olema vali. Et tasakaal sünnib vastanditest. Et valgus muudab kõike — tasaselt, kuid järjekindlalt. Need tähelepanekud saadavad mind igas ruumilises otsuses.

Minu taust aksessuaaridisainis õpetas mind nägema vormi kui kontsentreeritud kohalolu — kuidas minimaalne muutus proportsioonis võib muuta terviku tasakaalu, kuidas materjal ei lisa, vaid nihutab tähendust. See tundlikkus detaili ja terviku koosmõju suhtes on saatnud mind ka ruumilises mõtlemises. Minu töö disainerina on pälvinud tunnustust, kuid veel olulisem on vastutus iga valiku mõju eest.

Mind paelub intuitiivse ja konstruktiivse põimumine.
Visioon ei ole minu jaoks unistus — see on suund.

Ma usun, et ruum ja inimene peaksid teineteist täiustama.
Mitte olema täiuslikud, vaid elavad.

Minu töö ei sünni valmis vastustest.
See sünnib häälestusest ja vahel ka küsimusest, mida pole veel sõnastatud.