Ruum ei ole taust ega täidetav kest. Ta kujundab ja paljastab seda, kuidas inimene mõtleb, liigub ja end tunneb.

Inimene ei ole neutraalne. Tal on oma rütm, oma tundlikkus, oma olemise viis. Kui neid ei arvestata, sünnib ruum, mis on esteetiline, kuid millel puudub hing. Ruum tärkab ellu ainult siis, kui talle on omistatud kõnevõime.

Mind huvitab täpsus.

Värv ei ole pelk pind, vaid sisemine temperatuur. Vorm ei ole visuaalne võte, vaid lahutamatu suhe kehaga.

Valgus muudab ruumi ajas — toob esile vormid, nihutab toone ja avab sügavust. Päeva jooksul võib sama ruum mõjuda avaramalt või intiimsemalt, rahulikumalt või koondunumalt. Ruum ei seisa paigal. Ta reageerib.

Kui kuulan inimest, ei otsi ma valmis vastuseid. Ma märkan, kuidas ta ruumist räägib — mis teda rahustab, mis teda häirib, kuhu pilk pidama jääb.

Igal paigal on oma iseloom, oma piirid ja võimalused. Ruum ei oota, et teda ümber kirjutataks — ta ootab, et teda loetaks. Kui inimese olemus ja ruumi loomus teineteisele vastavad, hakkab ruum kõnelema. Sealt algab tõlge.

Ruum ei tohi varjutada ega kaduda. Ta peab olema täpne. Ruum ei ole peategelane. Inimene on.

Kui ruum räägib inimese eest, on tõlge õnnestunud.